Akrüülmaalides kasutatav akrüülvärv on sünteetiline emulsioonvärv, mille sideaineks on akrüülpolümeervaik. Sideaine omaduste tõttu on akrüülvärv värskena vees lahustuv, kuid kuivades muutub elastseks veekindlaks mittekolletuvaks kileks. Omaduste poolest sobib asendama nii õli- kui ka vesivärve ja temperat.

Esimesed akrüülsideainega värvid loodi juba 1950. aastatel ja neid on pidevalt täiustatud. Laialdaselt hakati akrüülvärve kasutama alates 1960. aastatest. Akrüülvärvi toonid on eredad ja silmatorkavad ning tänu oma keemilisele koostisele on akrüül ka elastne, heade katteomadustega ning mittepleekiv. Värve saab veega lahjendada, kuid ainult enne maalimist. Kuivanud värvi enam veega lahustada pole võimalik. Õhukesed ja keskmise paksusega värvikihid kuivavad 5–30 minutiga ja neid võib kohe pärast kuivamist üle maalida.

Õlimaal on õlivärvidega maalitud teos krunditud alusele (nt puittahvlile, lõuendile, vaskplaadile, vineerile, papile vms). Traditsiooniliselt kaetakse kuivanud õlimaal lakiga. Juba 14. sajandil kirjeldas Cennino Cennini maalimistehnikat, kus kasutati temperavärve, mis kaeti kergete õlikihtidega. Renessansi kõrgajaks oli õlimaal peaaegu kõikjal Euroopas temperamaali välja tõrjunud . Kui varased õlimaaliteosed olid tahvelmaalid puitpinnal, siis
umbes 15. sajandi lõpus muutus lõuend populaarseimaks maali aluseks, kuna oli odavam, kergem transportida ja see võimaldas suuremate teoste maalimist. Alates 18. sajandist on õlimaal valitsev maalikunstitehnika maailmas.
Õlivärv on peamiselt pigmenti ja õlisideainet sisaldav vedel või pastataoline värv, mis õhuga kokku puutudes muutub tahkeks. Peamine tehnikale nime andev koostisosa on taimeõli (lina-, pähkli-, mooniõli vms). Värvitoru ehk tuubi leiutas 1841. aastal portreemaalija John Goffe Rand ja see asendas varasemalt kasutuses olnud seapõie ja klaasist süstla. Korgiga tuubis säilisid värvid paremini, pakkudes õues värvimiseks paindlikkust.

Akrüül- ja õlivärvi erinevused

Õlivärvide sideaineks on linaseemneõli või mõni muu kuivatav õli, samas kui akrüülvärv on vesi emulsioon (suspensioon) akrüülpolümeervaigust, mis toimib sideainena. Seega öeldakse, et õlivärv on “õlipõhine”, akrüülvärv aga “veepõhine”.

Õli- ja akrüülmaali peamine praktiline erinevus kuivamisaeg. Õlimaal kuivab tunduvalt kauem, paar-kolm nädalat või isegi rohkem. Lisaks on õlimaal läikiva pinnaga, samas kui akrüülvärviga maalitud maal jääb enamasti matiks. Akrüülmaali pinda on võimalik erinevate kaitselakkidega läikivaks muuta. Nii akrüül- kui ka õlivärvidega saab maalida reljeefselt.

Õlivärvid vajavad pintslite puhastamiseks tärpentiinil põhinevaid lahusteid, mis võivad olla mõõdukalt toksilised. Õlivärvid võivad aja jooksul järk-järgult muutuda kollakaks, pruunikaks ja oma paindlikkust kaotada, tekitades värvikilesse pragusid. Kuna akrüülvärv on kuivamisel väga elastne, siis see hoiab ära pragunemise.

Akrüülvärve on lihtne kasutada segatehnikas, kuna kuivanud pinnale saab maalida pastelli, õli, kriidi, puusöe ja pliiatsiga. Võimalik on akrüülidega maalides segamini lisada ka teisi materjale nagu liiva, riisi ja isegi pastat.

Tänapäeval eelistavad paljud maalikunstnikud õlivärvide kõrval akrüülvärve kasutada just nende paindlikkuse, mitmekesisuse ja vastupidavuse tõttu.