Pastell on maalikunsti tehnika, mille puhul värvipinnad kantakse pehmele ja karedale pastellpaberile pastellkriidipulkadega, see on nn. “kuivmaal”.

Värvipulber jääb paberile töö käigus lahtiselt püsima ning vajab lõpetamisel kinnitamist fiksatiivi abil. Olenevalt motiivi käsitluslaadist võib pastell sarnaneda kas värvilise joonistusega või maaliga.

Pastellitehnikas loodud teos on pastellmaal, mida nimetatakse samuti lühendatult pastelliks. Sama sõnaga – pastellid – nimetatakse ka kriite endid.

Pastellkriit, millega tehakse pastellmaali, on sideainega segatud värvipigment, mis on rullitud pulgakujuliseks. Kriitide valmistamiseks segatakse hästi peenestatud värvipigment algul veega ja seejärel sideainega, nagu liim, šellak, tragant või kummiaraabik.

Pastellmaali ajalugu:

Pastellkriite kasutati juba 15. sajandil Itaalias joonistuste toneerimiseks. 16. sajandist pärit maalialases kirjutises kirjeldab kunstnik Giovanni Lomazzo maalimist a pastello ja märgib, et selles laadis töötas Leonardo da Vinci. Värviliste portreejoonistuste toneerimiseks kasutati pastelltehnikat sel ajal rohkem Itaalias, kuid alates 17. sajandist juba ka Prantsusmaal ja  Madalmaades.

18. sajandiks oli pastell maalitehnikana täiesti välja kujunenud ja seda sajandit võib nimetada pastelltehnika esimeseks hiilgeajaks. Tehnika pehme, hele ja õrn laad vastas rokokoo maitsele ja sel perioodil loodi väga palju portreesid pastellis. Klassitsismis, mis armastas selgepiirilist joonistust, pastelli populaarsus langes. Pastelltehnika uus tõus toimus sajandivahetuse  modernismis, eriti tuntud on Edgar Degas’ ja Edouard Manet’ selles tehnikas tööd. Kui 18. sajandil loodi peamiselt portreid, siis nüüd leidis pastell kasutust mitmes žanris, nagu maastikumaal, portree, figuur, natüürmort ja olustikumaal. Eesti tuntuim pastellmaali viljeleja oli Ants Laikmaa.